9. Õppijate tundmaõppimise põhimõtted ja meetodid
Õppijate tundmaõppimise protsess on pidev. Sihiteadliku tundmaõppimise kõrval on ka palju juhuslikke võimalusi õppijate identiteedi avamiseks. Mida tihedamad on õpetaja kontaktid õppijatega, seda mitmekülgsemalt ta õpibki õppijaid tundma. Mingil määral sõltub õppijate tundmine õpetaja isiksusest, tema huvidest teise inimese suhtes (Kera, 2005, 34).
Õppijate esmane tundmaõppimine võiks toimuda järgmiselt (Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus, 2003, 11):
Selline lähenemine võimaldab õpetajal kiiremini tundma õppida õppija individuaalseid ja isiksuslikke iseärasusi, lahendada õppijate probleeme ning nõustada neid esmatasandil.
Õpetaja lähtub õppijate tundmaõppimisel järgmistest printsiipidest (Kera, 2005, 35):
Õppija tundmaõppimisel tuleb tähelepanu pöörata järgmistele näitajatele (Kera, 2005, 35-36):
Õppijate isiksuse ja rühma tundmaõppimise meetodid on järgmised (Kera, 2005, 38-43):
Õpetajal, kes on ka klassi- või kursusejuhendaja, oleks kasulik teada oma rühma kohta järgmist (Kera, 2005, 37-38):
Õppijate esmane tundmaõppimine võiks toimuda järgmiselt (Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus, 2003, 11):
- individuaalvestlused, mis ei pea olema esialgu pikad, kuid võiksid olla vabas vormis intervjuud, kust koorub koolisituatsioonideks oluline info (temperamendi tüüp, suhtlusvalmidus ja-oskus, huvid, sõbrad jne).
- ankeetküsitlus, mis võimaldab koguda klassipäeviku ja muu dokumentatsiooni täitmiseks vajalikku infot.
- vabas vormis kirjutatud enesetutvustus, milles õppija edastab õpetajale soovitud/valitud infot.
Selline lähenemine võimaldab õpetajal kiiremini tundma õppida õppija individuaalseid ja isiksuslikke iseärasusi, lahendada õppijate probleeme ning nõustada neid esmatasandil.
Õpetaja lähtub õppijate tundmaõppimisel järgmistest printsiipidest (Kera, 2005, 35):
- Longitudinaalsuse printsiip. Tundmaõppimine ei ole ühekordne, vaid pikaajaline protsess, milleta ei ole võimalik teist inimest mitmekülgselt tundma õppida.
- Individualiseerimise printsiip. Õppijat iseloomustavad näitajad ei ole ühesed, vaid iga iseärasust tuleb tõlgendada seoses tegevuse motiividega, mis konkreetsete õppijate ja nende erinevate tegevuste puhul võivad erinevad olla. Selle tõttu ongi kasulik näha õppijat mitmesugustes tegevuste.
- Kompleksse uurimise printsiip. Õppurit iseloomustavaid omadusi ei tule vaadelda üksikult, vaid nende omavahelises seoses, et tekiks ettekujutus isiksusest tervikuna. Kõige terviklikuma pildi saame, hinnates tema konkreetset tegevust mitte eraldi, vaid tegevussüsteemis, lapse eluviis, arvestades tema kõiki tegevusi koolis, kodus, mujal.
- Determinismi printsiip. Näitajad, mis õppijat iseloomustavad, on arengu tulemus, mida on tinginud teatud põhjused. Põhjuste selgitamine tähendab informeeritust lapse kasvukeskkonnast tervikuna, st kasvu- ja kasvatustingimuste tundmist lapse kodus, koolis ja muus ümbruses. Pedagoogilise tegevuse tulemuslikkus on suuresti tingitud tagajärgede põhjuste määratlemise oskusest. Kui õpetaja kirjeldab, missugune on õppija, siis analüüsides toob ta välja iseloomulikke fakte ja põhjusi, mille alusel on võimalik teha järeldusi edasise tegevuse valikus.
Õppija tundmaõppimisel tuleb tähelepanu pöörata järgmistele näitajatele (Kera, 2005, 35-36):
- Õppuri biograafilised andmed ja kodused tingimused. Õppija koolitee. Õppija vanemad, nende haridus- ja kultuuritase, eluorientatsioon. Perekonna koosseis, omavahelised suhted, perekonna majanduslik olukord, kultuurihuvid. Õppija kodused õpitingimused: kodu suhtumine õppimisse ja kooli, õppija päevakava, vaba aja veetmine, töö koduses majapidamises ja muud kohustused kodus.
- Füüsiline seisund ja tervis. Meditsiinilised andmed õppija tervisliku seisukorra kohta, mida selgitab kooliarst. Paljud põhjused, nagu madal õpiedukus, passiivsus, võivad olla tingitud õppija tervisehäiretest.
- Suhtumine õppimisse ja töösse. Õpiedukus. Võimed ja andekus. Püüdlikkus õppetöös. Oskus organiseerida iseseisvat õppimist, töötada õppetundides. Meelisõppeained. Raskused, valmisolek teha igat liiki tööd.
- Huvid ja võimed. Osavõtt rühma ühisüritustest, aktiivsus. Huvi meelelahtuste vastu. Tegevus väljaspool kooli. Huvialad, millistel aladel esinevad suuremad võimed? Õppija püüdlused ja võimalused, nende realiseerimine. Õppija saavutused.
- Õppuri isiksuse suundud. Maailmavaatelise arengu iseärasused ja väärtusorientatsioon. Eluhoiak. Suhtumine ühiskonna väärtustesse. Õiguste ja kohustuste mõistmine.
- Moraalne pale. Õppija kõlbeline teadlikkus, käitumise kooskõla oma veendumustega, sotsiaalne aktiivsus – osavõtlikkus teiste rõõmudest ja muredest, abivalmidus. Kõlbelised omadused. Sõna ja teo ühtsus. Püsivus, tehtejõud, distsiplineeritus, hoolsus, kultuurse käitumise harjumused, viisakus.
- Õppuri asend rühmas omavahelistes suhetes.
- Isiksuse tüübi karakteristik. Temperamendi tüüp, õpistiil tundides (töötempo). Kaasamineja või initsiaator. Avatud või suletud. Valdav meeleolu, suhtumine hinnetesse, karistusse.
- Järeldused, ettepanekud. Mida oleks vaja kasvatuses eriti silmas pidada, millele rohkem tähelepanu pöörata.
Õppijate isiksuse ja rühma tundmaõppimise meetodid on järgmised (Kera, 2005, 38-43):
- Vaatlusmeetod. Vaatlus võib olla ettekavatsetud või juhuslik. Vaatluseks pakuvad võimalusi õppetunnid, veelgi paremad võimalused aga mitmesugused üritused – ekskursioonid, matkad, peod, ühiskülastused jt. Vaatluse korral jälgib õpetaja järjekindlalt ja süstemaatiliselt õppija käitumist, tema liigutusi ja miimikat, suhtumist õppimisse, kaaslastesse.
- Vestlusmeetod. Vestlus võib olla individuaalne, grupiga või kogu rühmaga. Vestluse teel püütakse õppijat või õppijaid panna rääkima, selgitamaks käitumise motiive, suhtumist, eelistusi jm. Vestlus võib olla ettekavatsetud või juhuslik. Ettekavatsetud vestluse korral koostatakse eesmärgist lähtudes ligikaudsed küsimused, mida kaasvestlejale esitatakse.
- Anketeerimine. See on nimeline või anonüümne kirjalik küsitlus. Selle meetodiga on võimalik uurida suurt valdkonda: millega õppijad vabal ajal tegelevad, kui palju aega mingile tegevusele kulub jms.
- Järjestusmeetod. Õppijad reastavad kaaslasi nimekirja alusel mingi tunnuse järgi, näiteks hoolsus, aktiivsus, abivalmidus vms.
- Testimine. See on lühidalt ja selgelt esitatud ülesanne, millele tuleb vastata samuti lühidalt ning mille vastuseid hinnatakse punktidega. Testidega võib peale inimese võimete ja psüühiliste omaduste uurida samuti suhtumisi, väärtushinnanguid ja inimestevahelisi suhteid. Testimise suhtes on rida nõudeid, millest tuleb kinni pidada. Õppijate tundmaõppimisel võiks kasutada teadlaste poolt väljatöötatud teste võimete, psüühiliste omaduste jm selgitamiseks.
- Kirjalikud materjalid õppija kohta täiendavad õppijate tundmaõppimist. Näit varasem iseloomustus, mis on koostatud eelmise kooli klassijuhataja poolt, lõputunnistus, õppuri terviseleht tervise kohta, muud õppurit tutvustavad loovad tööd.
Õpetajal, kes on ka klassi- või kursusejuhendaja, oleks kasulik teada oma rühma kohta järgmist (Kera, 2005, 37-38):
- Rühma vanuseline koosseis
- Rühma suhteid teiste rühmadega, osavõtt koolielust.
- Rühmas omavahelised suhted. Meie-tunde olemasolu, rühmas valitsevad normid. Rühma ühised tegevusalad ja üritused, osavõtt nendest. Rühma aktiivsus ülesannete täitmisel, vastutustunne.
- Distsipliin rühmas.
- Õpiedukus. Rühma suhtumine õppetöösse, õppimise motiivid, edukuse vastavus rühma võimetele. Rühma käitumine õppetundides. Suhted õpetajatega, populaarsed ja ebapopulaarsed õppeained, käitumise ja suhtumise erinevused ainetundidesse jne.
- Rühma huvid ja harrastused. Õppijate osavõtt kooli- ja rühmavälisest tegevusest.
- Õppijate kõlbeline tase rühmas, orienteerumine maailmavaatelistes ja päevapoliitilistes probleemides.
- Õppijate koduste elamis- ja õppimistingimuste iseloomustus klassi lõikes. Vanemate hõivatus tööga. Vanemate kontaktid kooliga, suhtumine kooli.