5. võimed ja nende liigitamine
võimete olemus
Mõned õppijad saavutavad häid tulemusi, kuigi nad kulutavad vähe aega õppetööle, teised õppijad aga kulutavad palju aega, kuid tulemused jäävad keskpäraseks. Samas eelteadmised olid kõigil ühesugused. Tavaliselt on igal õppijal ja õpetajalgi vastus valmis: Neil on hea pea! Nad on andekad! Analoogilisi nähtusi võime tähele panna igal sammul, olgu see õppimisel, tisleri, rätsepa, lukksepa või mõnel teisel tööalal. Üks inimene saavutab paremaid tulemusi kui teine. Õppijal, kes saavutab sama ajakulu, ühesuguse ettevalmistuse ja jõukulutusega rohkem kui teine, on suuremad võimed (Koemets, Tamm, Elango, Indre, 1981, 86).
Omaduste kompleksi, mis võimaldab kergelt ja kiirelt saavutada häid tulemusi mingil alal, nimetatakse võimeteks sellel alal. Järelikult on eduka tegevuse tingimuseks võimete olemasolu sel alal (Kõverjalg, 1996, 64).
Võimed on isiksuse omadus, millest sõltub tegevuse edukus, nad on tegevuse eduka sooritamise tingimus (Sõerd, 1988, 85).
Võimed avalduvad tegevusvõtete ja –viiside omandamise kiiruses, sügavuses ja kindluses. Kui inimesel on teatud võimed olemas, siis saab ta ka vastava tegevusega hakkama, võimete puudumisel aga tegutseb inimene kui kammitsas ja töötulemused on nigelad (Sõerd, 1985, 27).
Võimeid ei tohi ära segada teadmiste, oskuste ja vilumustega. Võimed ja teadmised on küll omavahel seotud, kuid siiski erinevad asjad. Võimed soodustavad küll teadmiste omandamist, kuid ei ole ise teadmised. Kui inimesel on mingil alal võimed, siis omandab ta ruttu teadmisi ja oskusi ning jõuab töös märkimisväärsele tasemele. (Sõerd, 1985, 27-28). Oskused on inimese valmiolek mingiks tegevuseks, siis võimed on eelduseks selleks tegevuseks, mis võimaldab kergelt ja kiirelt saavutada häid tulemusi selles tegevuses (Tarraste 2011, 19).
Võimete sünnipäraseks aluseks on nn algmed, mis kujutavad endast aju ja meeleelundite sünnipäraseid iseärasusi. Algmed on võimete arenemise looduslikuks eelduseks, aluseks veel väljaarenemata võimetele. Algmed võivad ilmutada end juba õige varakult ühes või teises tegevuses, nagu näiteks värvide täpne eristamine, nägemismälu, musikaalne kuulmine, haistmisteravus jne. Seejuures on algmed aga mitmetähenduslikud, ühtedest ja samadest algmetest võivad välja areneda kas nii- või teistsugused võimed.(Kivistik, 1999, 8)
Piltlikult võiksime algmeid võrrelda pinnasele langeva seemneteraga. Seeme on küll olemas, kuid see, missugune taim sellest sirgub, kas normaalse kasvuga või kängus kidurake, sõltub paljudest asjaoludest: pinnasest, väetamisest, kastmisest ja hoolitsemisest. Kui seeme langeb viletsale pinnasele ja puudub hoolitsemine, siis ei pruugi ta üldse idanema hakatagi. Muidugi sõltub palju ka seemnest endast. Viletsast seemnest ei kasva normaalset taime. Seega tuleb silmas pidada, et inimese võimed saavad täiel määral välja areneda ainult vastavates keskkonnatingimustes, soodsa kasvatuse ja tegevuse mõjul. (Kivistik, 1999: 8)
Võimetest kõneldes kasutatakse tihti sõnu andekus, talent ja geenius. Missugune on nende mõistete sisu ja kuidas on nad seotud võimetega?
Andekuse all mõistame võimete pärilikku külge, nende sünnipärast loomust. Andekus on looduse and, võimete kujunemiseks on vaja aga nii looduslike tegurite kui ka kasvatuse koosmõju. Et igakord pole praktiliselt võimalik kindlaks teha, mil määral andekus ja võimed erinevad, siis tarvitatakse neid mõisteid sageli ühes ja samas tähenduses. (Tamm, 1976. 7-8).
Kui inimene saavutab mõnes tegevuses teistest paremaid tulemusi, siis räägime silmapaistvatest võimetest, kui need tulemused on aga eriti kõrgest klassist, siis kõneleme talendist. Võimete kõrgemat astet, mis võimaldab mingit tegevust eriti edukalt ja loovalt sooritada, nimetatakse talendiks. Talendi puhul pole tegemist mitte ainult väga heade tulemustega tegevuses, vaid ka nende silmapaistva omapäraga, originaalsusega. Talent paistab silma oma loova suhtumisega tegevusse ja talent avaldubki eriti ilmekalt loovas töös. (Tamm, 1976. 7-8).
Võimete kõige kõrgem arengutase on geniaalsus. Geeniuse andekus on ebatavaline, tema tööd on erakordselt küpsed, sügavad ja epohhirajavad, nad avavad uusi teid teaduses, kunstis, tehnikas ja poliitikas.(Tamm, 1976. 7-8).
Pole põhjust arvata, nagu saavutaksid talendid ja geeniused erakordseid tulemusi ainult tänu sünnipärasele andekusele. Siingi mängib püsiv töö tähtsat osa nagu tavalistegi võimete puhul. (Tamm, 1976. 7-8).
Omaduste kompleksi, mis võimaldab kergelt ja kiirelt saavutada häid tulemusi mingil alal, nimetatakse võimeteks sellel alal. Järelikult on eduka tegevuse tingimuseks võimete olemasolu sel alal (Kõverjalg, 1996, 64).
Võimed on isiksuse omadus, millest sõltub tegevuse edukus, nad on tegevuse eduka sooritamise tingimus (Sõerd, 1988, 85).
Võimed avalduvad tegevusvõtete ja –viiside omandamise kiiruses, sügavuses ja kindluses. Kui inimesel on teatud võimed olemas, siis saab ta ka vastava tegevusega hakkama, võimete puudumisel aga tegutseb inimene kui kammitsas ja töötulemused on nigelad (Sõerd, 1985, 27).
Võimeid ei tohi ära segada teadmiste, oskuste ja vilumustega. Võimed ja teadmised on küll omavahel seotud, kuid siiski erinevad asjad. Võimed soodustavad küll teadmiste omandamist, kuid ei ole ise teadmised. Kui inimesel on mingil alal võimed, siis omandab ta ruttu teadmisi ja oskusi ning jõuab töös märkimisväärsele tasemele. (Sõerd, 1985, 27-28). Oskused on inimese valmiolek mingiks tegevuseks, siis võimed on eelduseks selleks tegevuseks, mis võimaldab kergelt ja kiirelt saavutada häid tulemusi selles tegevuses (Tarraste 2011, 19).
Võimete sünnipäraseks aluseks on nn algmed, mis kujutavad endast aju ja meeleelundite sünnipäraseid iseärasusi. Algmed on võimete arenemise looduslikuks eelduseks, aluseks veel väljaarenemata võimetele. Algmed võivad ilmutada end juba õige varakult ühes või teises tegevuses, nagu näiteks värvide täpne eristamine, nägemismälu, musikaalne kuulmine, haistmisteravus jne. Seejuures on algmed aga mitmetähenduslikud, ühtedest ja samadest algmetest võivad välja areneda kas nii- või teistsugused võimed.(Kivistik, 1999, 8)
Piltlikult võiksime algmeid võrrelda pinnasele langeva seemneteraga. Seeme on küll olemas, kuid see, missugune taim sellest sirgub, kas normaalse kasvuga või kängus kidurake, sõltub paljudest asjaoludest: pinnasest, väetamisest, kastmisest ja hoolitsemisest. Kui seeme langeb viletsale pinnasele ja puudub hoolitsemine, siis ei pruugi ta üldse idanema hakatagi. Muidugi sõltub palju ka seemnest endast. Viletsast seemnest ei kasva normaalset taime. Seega tuleb silmas pidada, et inimese võimed saavad täiel määral välja areneda ainult vastavates keskkonnatingimustes, soodsa kasvatuse ja tegevuse mõjul. (Kivistik, 1999: 8)
Võimetest kõneldes kasutatakse tihti sõnu andekus, talent ja geenius. Missugune on nende mõistete sisu ja kuidas on nad seotud võimetega?
Andekuse all mõistame võimete pärilikku külge, nende sünnipärast loomust. Andekus on looduse and, võimete kujunemiseks on vaja aga nii looduslike tegurite kui ka kasvatuse koosmõju. Et igakord pole praktiliselt võimalik kindlaks teha, mil määral andekus ja võimed erinevad, siis tarvitatakse neid mõisteid sageli ühes ja samas tähenduses. (Tamm, 1976. 7-8).
Kui inimene saavutab mõnes tegevuses teistest paremaid tulemusi, siis räägime silmapaistvatest võimetest, kui need tulemused on aga eriti kõrgest klassist, siis kõneleme talendist. Võimete kõrgemat astet, mis võimaldab mingit tegevust eriti edukalt ja loovalt sooritada, nimetatakse talendiks. Talendi puhul pole tegemist mitte ainult väga heade tulemustega tegevuses, vaid ka nende silmapaistva omapäraga, originaalsusega. Talent paistab silma oma loova suhtumisega tegevusse ja talent avaldubki eriti ilmekalt loovas töös. (Tamm, 1976. 7-8).
Võimete kõige kõrgem arengutase on geniaalsus. Geeniuse andekus on ebatavaline, tema tööd on erakordselt küpsed, sügavad ja epohhirajavad, nad avavad uusi teid teaduses, kunstis, tehnikas ja poliitikas.(Tamm, 1976. 7-8).
Pole põhjust arvata, nagu saavutaksid talendid ja geeniused erakordseid tulemusi ainult tänu sünnipärasele andekusele. Siingi mängib püsiv töö tähtsat osa nagu tavalistegi võimete puhul. (Tamm, 1976. 7-8).