7. mälu olemus ja liigid
Mälu
kujutab endast inimese poolt varem tajutu, läbielatu või tehtu peegeldust inimese teadvuses ka siis, kui need nähtused ja tegevused enam otseselt inimesele ei mõju. Inimese poolt
tajutu säilib teatud aja inimese mälus. (Kõverjalg, 1996, 43) Mälu tähendab elusa organismi võimet omandada ja säilitada kasulikke oskusi, harjumusi, infot ja teadmisis. Mälu ja õppimine on tihedas seoses, sest mõlema puhul on tegemist tegevuste ja info omandamise ning säilitamisega. (Leppik, 2006, 37)
Mälu omadused on (Kõverjalg, 1996, 43):
Mälu põhiprotsessid on (Kõverjalg, 1996, 43 - 44):
- mõtestatud – toetutakse mõtlemisele, süvenetakse sisusse.
Oluline on hoiak, et tahe õpitavat omandada
- tahtmatu – miski meenub iseenesest
Mälu on aegade jooksul liigitatud üsna mitmeti. Järgnev liigitus on maailmas üsna tuntud ja selle väljatöötamisel on olnud oluline osa Endel Tulvingul (Leppik, 2006, 38 - 39; Tulving, 1985, viidanud Biggs & Tang, 2008, 98):
Protseduurilise mälu püsiv iseloom nõuab õpetamisel õigete töövõtete õpetamist kohe algusest peale, sest valesti õpitud töövõtet on hiljem raskem ümber õppida ja nõuab rohkem aega, kuna see on juba mälus kinnistunud ja võib hiljem tööd segada. Seetõttu peavad olema õpetajad alguses töövõtete õpetamisel järjekindlad ja nõudlikud, et õppijad omandaksid õiged oskused. (Leppik, 2006, 47 - 48)
Mälu omadused on (Kõverjalg, 1996, 43):
- maht – materjali hulk, mida inimene suudab meeles pidada (uue materjali meeldejätmise võime – omandamise kiirus)
- kiirus – aeg, mille jooksul inimene mingi materjali meelde jätab
- täpsus – kuivõrd täpselt inimene võib omandatu uuesti meelde tuletada
- püsivus – aeg, mille jooksul meeldejäetud materjal mälus säilib
- valmisolek – kui operatiivselt inimene kord mällu talletatu võib taastada.
Mälu põhiprotsessid on (Kõverjalg, 1996, 43 - 44):
- omandamine – uute seoste kujunemine, mille puhul inimesel jääb midagi meelde, mis võib olla:
- mõtestatud – toetutakse mõtlemisele, süvenetakse sisusse.
Oluline on hoiak, et tahe õpitavat omandada
- säilitamine - omandatu meelespidamine teatud aja jooksul. Unustamine on säilitamisele vastupidine protsess
- reprodutseerimine – meeldejäetud materjali meenutamine
- tahtmatu – miski meenub iseenesest
- taastundmine – tuntakse reprodutseeritu tuttavana ära
Mälu on aegade jooksul liigitatud üsna mitmeti. Järgnev liigitus on maailmas üsna tuntud ja selle väljatöötamisel on olnud oluline osa Endel Tulvingul (Leppik, 2006, 38 - 39; Tulving, 1985, viidanud Biggs & Tang, 2008, 98):
- Protseduuriline mälu on vajalik teatavate harjumuste täitmiseks. Näiteks jalgrattaga sõitmisel, aga ka kirjutamine, trükkimine jne. Protseduuriline mälu pole seotud tunnetusega nagu on järgnevad mälu tüübid. Protseduuriline mälu on püsiva iseloomuga ja hoiab meeles kuidas midagi teha, valmistada, mängida jne.
- Lühimälu (ka esmane ja töömälu) säilitab lühikeseks ajaks vastuvõetud infot sellele üsna juurdepääsetaval (toorel) kujul.
- Pikaajaline mälu, mis jaguneb kaheks:
- Semantiline mälu säilitab inimeste teadmisi faktide, sümbolite, definitsioonide, valemite jne kujul ümbritseva maailma kohta.
- Episoodiline mälu säilitab andmed inimese enda elus asetleidnud sündmuste, vestluste, juhtumuste kohta. Episoodiline mälu saab inimest sageli aidata semantilise mälu teatud faktide meenutamisel - näiteks meenub omandamise episoodiga seotu. Iga inimese jaoks on see personaalse värvinguga.
Protseduurilise mälu püsiv iseloom nõuab õpetamisel õigete töövõtete õpetamist kohe algusest peale, sest valesti õpitud töövõtet on hiljem raskem ümber õppida ja nõuab rohkem aega, kuna see on juba mälus kinnistunud ja võib hiljem tööd segada. Seetõttu peavad olema õpetajad alguses töövõtete õpetamisel järjekindlad ja nõudlikud, et õppijad omandaksid õiged oskused. (Leppik, 2006, 47 - 48)