Õppimise olemus
Õppimine on seesmine protsess, on inimese jaoks hädavajalik nii nagu kasvatuski. Õppimist võib määratleda kui teadmiste ja kogemuste lisandumist, mis põhjustab muutusi inimese teadvuses ja tegevuses. (Hirsjärvi ja Huttunen, 2005, 43)
Inimene õpib kogu aeg – igal pool ja pidevalt.
Laiemas mõttes on õppimine üks kohanemisnähtusi, mille abil organism suudab end kaitsta ja kohaneda ümbritsevaga. (Kõverjalg, 1996, 13)
Kitsamas mõttes vaadeldakse õppimist kui uute teadmsite, oskuste ja vilumuste teadlikku omandamist. (Kõverjalg, 1996, 13)
Õppimise edukus sõltub õppija oskusest õppida. Oskus õppida on tihedalt seotud enesetunnetuse, õpiprotsessi teadvustamise ja enesehinnanguga. Õppija õpib oma õppimist juhtima: seadma eesmärke, õppimist kavandama, jälgima oma õppimisprotsessi, kontrollima ja hindama oma õpitulemusi ning oma tegevust korrigeerima. (Pedastsaar)
Õppima õppimine on protsess, mille käigus õpitakse tundma oma õpiprotsessi eripära, iseenda tugevaid ja nõrku külgi ning rakendama saadud infot enda edaspidises õpitegevuses. (Kadajas, 2005, 8)
Oskus õppida kujuneb õppimise käigus, mis tähendab suutlikkust oma õppimist ise juhtida, kavandada, seada eesmärke, hinnata ja korrigeerida oma õpitegevust ja -tulemusi. Seega mõistetakse õpioskuste all konkreetse eesmärgiga oskusi, mida õppija peab omandama selleks, et edukalt õppida. (Kadajas, 2005, 8 - 11)
Õppimisel kasutab õppija omale omast õpistrateegiat. Õpioskuste ja õpistrateegiate klassifikaatoreid ja määratlusi on palju ja sageli on kasutatud neid mõisteid sünonüümidena. Õpioskused on elementaarsed, kitsamad ja konkreetsemate eesmärkidega. Siia kuuluvad baasoskused (lugemine, kirjutamine, vaatlemine jne), tunnetuslikud, organisatsioonilised ja sotsiaalsed oskused. Õpistrateegiad on kaugemate eesmärkide saavutamise tegevuskavad, mis tuginevad õpioskustele ja on kasutatavad õpitegevuse juhtimiseks. (Kadajas, 2005, 11)
Näiteks on Leinbock (1996) õpioskusi liigitanud järgmiselt (Pedastsaar):
Õpistrateegiate ühes klassifikatsioonis eristatakse otseseid ja kaudseid strateegiaid (Kadajas, 2005, 12 - 13; Pedastsaar):
1. Otsesed õpistrateegiad aitavad õpitavat hankida, töödelda, meelde jätta, meenutada, reprodutseerida
Üldisi õpioskusi on vaja õppijal aidata omandada. Ei saa loota juhuslikkusele, et õppija tuleb ise sellega toime, sest õppimise õppimiseks on vaja teha sihikindlat ja süstemaatilist tööd. Samas pole võimalik õpioskusi omandada ühtsete ja rangete eeskirjade järgi. Tuleks aidata leida igal õpilasel endale sobiv õppimisviis: Õppimisviis, mis vastab tema õpistiilile, sest igal inimesel on info töötlemise isesugune strateegia. (Pedastsaar)
Õpetaja ülesandeks on luua õppimist soodustav keskkond, kus ta suunab õppija õppima, luues talle õppima õppimiseks vajalikud tingimused. Mida nooremad on õppijad, seda enam vajavad nad õpetamist ja juhendamist. (Kadajas, 2005, 19)
Inimene õpib kogu aeg – igal pool ja pidevalt.
Laiemas mõttes on õppimine üks kohanemisnähtusi, mille abil organism suudab end kaitsta ja kohaneda ümbritsevaga. (Kõverjalg, 1996, 13)
Kitsamas mõttes vaadeldakse õppimist kui uute teadmsite, oskuste ja vilumuste teadlikku omandamist. (Kõverjalg, 1996, 13)
Õppimise edukus sõltub õppija oskusest õppida. Oskus õppida on tihedalt seotud enesetunnetuse, õpiprotsessi teadvustamise ja enesehinnanguga. Õppija õpib oma õppimist juhtima: seadma eesmärke, õppimist kavandama, jälgima oma õppimisprotsessi, kontrollima ja hindama oma õpitulemusi ning oma tegevust korrigeerima. (Pedastsaar)
Õppima õppimine on protsess, mille käigus õpitakse tundma oma õpiprotsessi eripära, iseenda tugevaid ja nõrku külgi ning rakendama saadud infot enda edaspidises õpitegevuses. (Kadajas, 2005, 8)
Oskus õppida kujuneb õppimise käigus, mis tähendab suutlikkust oma õppimist ise juhtida, kavandada, seada eesmärke, hinnata ja korrigeerida oma õpitegevust ja -tulemusi. Seega mõistetakse õpioskuste all konkreetse eesmärgiga oskusi, mida õppija peab omandama selleks, et edukalt õppida. (Kadajas, 2005, 8 - 11)
Õppimisel kasutab õppija omale omast õpistrateegiat. Õpioskuste ja õpistrateegiate klassifikaatoreid ja määratlusi on palju ja sageli on kasutatud neid mõisteid sünonüümidena. Õpioskused on elementaarsed, kitsamad ja konkreetsemate eesmärkidega. Siia kuuluvad baasoskused (lugemine, kirjutamine, vaatlemine jne), tunnetuslikud, organisatsioonilised ja sotsiaalsed oskused. Õpistrateegiad on kaugemate eesmärkide saavutamise tegevuskavad, mis tuginevad õpioskustele ja on kasutatavad õpitegevuse juhtimiseks. (Kadajas, 2005, 11)
Näiteks on Leinbock (1996) õpioskusi liigitanud järgmiselt (Pedastsaar):
- alusõpioskused (baasoskused) – lugemis-, kirjutamis-, kõnelemis-, kuulamis- arvutamis-, mõõtmis-, vaatlusoskus. Ka õpiku, sõnastiku, arvuti kasutamise oskus, probleemide lahendamise oskus, info hankimise oskus jne.
- tunnetuslikud õpioskused – tunnetuse tahtelise juhtimise oskused (tähelepanu, mälu, mõtlemise ja fantaasia aktiviseerimise oskused, keskendumisoskused jne.
- organisatsioonilised õpioskused – õppimise ja puhkamise režiim, erinevate õpitegevuste sobiv järjestamine ja jaotamine, õppimise planeerimine, õppimishügieen, infokartoteekide ja konspektide koostamine jne.
- sotsiaalsed õpioskused – oskus teisi kuulata, oskus lülituda mõttevahetusse, oskus kaaslasi ergutada, soleerijaid pidurdada jne.
Õpistrateegiate ühes klassifikatsioonis eristatakse otseseid ja kaudseid strateegiaid (Kadajas, 2005, 12 - 13; Pedastsaar):
1. Otsesed õpistrateegiad aitavad õpitavat hankida, töödelda, meelde jätta, meenutada, reprodutseerida
- mälustrateegiad (abstraktsete või visuaalsete kujundite/kujutluste tekitamine; kordamine; tegevuste kasutamine
- kognitiivsed strateegiad (erinevate allikate kasutamine; heliline (auditiivne) esitamine; rühmitamine; konspekteerimine; ümberkombineerimine; ...)
- kompensatsioonistrateegiad (sõna asemel kehakeel ...)
- metakognitiivsed strateegiad (keskendumine, korraldamine, hindamine ...)
- afektiivsed strateegiad (erutuse vähendamine, enesejulgustamine, emotsioonide juhtimine, positiivne hoiak ...)
- sotsiaalsed
strateegiad (üleküsimine, koos töötamine ...)
Üldisi õpioskusi on vaja õppijal aidata omandada. Ei saa loota juhuslikkusele, et õppija tuleb ise sellega toime, sest õppimise õppimiseks on vaja teha sihikindlat ja süstemaatilist tööd. Samas pole võimalik õpioskusi omandada ühtsete ja rangete eeskirjade järgi. Tuleks aidata leida igal õpilasel endale sobiv õppimisviis: Õppimisviis, mis vastab tema õpistiilile, sest igal inimesel on info töötlemise isesugune strateegia. (Pedastsaar)
Õpetaja ülesandeks on luua õppimist soodustav keskkond, kus ta suunab õppija õppima, luues talle õppima õppimiseks vajalikud tingimused. Mida nooremad on õppijad, seda enam vajavad nad õpetamist ja juhendamist. (Kadajas, 2005, 19)