võimete liigitamine
Võimeid võib liigitada (Kõverjalg, 1996, 64):
- Vaimsed võimed (intelligentsus - võime arutleda üldistavalt, lahendada probleeme ja õppida kogetust)
- Kehalised võimed (füüsilised võimed – jõud, kiirus, vastupidavus, painduvus, osavus)
- üldvõimed, mis osutuvad kasulikuks paljudel aladel tegutsemiseks (organiseerimis-, omandamis-, analüüsimis- jne võime), tagades inimesele üldise edukuse elus;
- erivõimed, mis on paratamatuks eelduseks teatud alaga tegelemisel (muusikaline kuulmine, kunstialane võime jne).
Joonis 4. Võimete liigitamine
Võimed on kaasasündinud, nn algmed, ja on arendatavad õppimise ja töötegevuse käigus. Eriti suur osa on kaasasündinud algmetel erivõimete puhul. (Tarraste 2011, 21) Eriti oluline on teadvustada kutseõppes, et millised üld- ja erivõimed antud eriala õppimist soodustavad ja millised takistavad. (Leppik, 2006, 71)
Erivõimete all mõeldakse andekust mingil konkreetsel erialal või tegevuses. Nende võimete rakendusala on kitsas. Nii saab rääkida võimekusest matemaatika, tehnika, kunsti, kirjanduse, pedagoogika, muusika või veel mitmel teisel alal (Kivistik, 1999, 9).
Erivõimete teiseks iseloomulikuks tunnuseks on nende komplekssus, koosnemine tervest reast üksikutest võimetest. Tavaliselt kaasneb erivõimetega ka tõsine huvi antud ainevalla vastu, kalduvus tegelda näiteks joonistamisega ilma sundimiseta ja saada sellest rahuldust. Muidugi soodustavad erivõimed ka vastavate teadmiste ning nendel põhinevate oskuste ja vilumuste omandamist ning võimaldavad jõuda selles väga kaugele. Seega tingib erivõimete olemasolu kõrgema arengutaseme nii- või teistsugusel alal (kirjanduses, matemaatikas jne.). (Tamm, 1976, 10)
Üksik- ehk elementaarvõimed on sellised, mis on oma struktuurilt niivõrd lihtsad, et neid ei saa edasi väiksemateks koostisosadeks jaotada. Üksikvõimeteks on näiteks silmamõõdutäpsus, tähelepanu kontsentratsioon, taju kiirus, lühimälu maht, värvide eristamine jt. Neid võimeid iseloomustab seos mingi psüühilise protsessi või seisundiga: tajuga, mäluga, tähelepanuga, mõtlemisega või kujutlusega. Üksikvõimed enamasti üksikult, n-ö puhtal kujul ei esine, vaid kuuluvad kas erivõimete või üldvõimete struktuuri. (Kivistik 1999, 9)
Üksikvõimetel on väga suur tähtsus kutsesobivusel. Näiteks kunsti õppijal peab olema hästi arenenud proportsioonitaju, kokal aga maitsmis- ja haistmismeel, ehitajal peavad olema täpsed liigutused, muusikul hea kuulmine jne. (Tamm, 1976, 6)
Inimese üldised vaimsed võimed ehk arukus (intelligentsus) on võimete kompleks, mille rakendamisvõimalused on äärmiselt avarad. Siin ei piirdu võimete rakendamine (ja avaldumine) mingi kindla tegevusalaga nagu näiteks muusikaliste või tehniliste võimete puhul, vaid võib toimuda inimtegevuse väga paljudel aladel. Seepärast nimetataksegi neid võimeid üldisteks vaimseteks võimeteks.
Arukus ehk intelligentsus on inimese üldine võime oma mõtlemist uutele nõuetele suunata, see on vaimne kohanemisvõime elu uutele ülesannetele ja tingimustele. Arukus on ikka suunatud mingi probleemi lahendamisele, arukaks nimetatakse niisugust tegevust, mis viib eesmärgile kergesti ja kiiresti, vältides vigu ja tarbetust tööst põhjustatud takistusi. (Tamm, 1976, 11-13)
Võimete arvestamisel ja arendamisel tuleb arvestada järgmisi iseärasusi (Sõerd, 1985, 27; Kõverjalg, 1996, 65):
Võimed on kaasasündinud, nn algmed, ja on arendatavad õppimise ja töötegevuse käigus. Eriti suur osa on kaasasündinud algmetel erivõimete puhul. (Tarraste 2011, 21) Eriti oluline on teadvustada kutseõppes, et millised üld- ja erivõimed antud eriala õppimist soodustavad ja millised takistavad. (Leppik, 2006, 71)
Erivõimete all mõeldakse andekust mingil konkreetsel erialal või tegevuses. Nende võimete rakendusala on kitsas. Nii saab rääkida võimekusest matemaatika, tehnika, kunsti, kirjanduse, pedagoogika, muusika või veel mitmel teisel alal (Kivistik, 1999, 9).
Erivõimete teiseks iseloomulikuks tunnuseks on nende komplekssus, koosnemine tervest reast üksikutest võimetest. Tavaliselt kaasneb erivõimetega ka tõsine huvi antud ainevalla vastu, kalduvus tegelda näiteks joonistamisega ilma sundimiseta ja saada sellest rahuldust. Muidugi soodustavad erivõimed ka vastavate teadmiste ning nendel põhinevate oskuste ja vilumuste omandamist ning võimaldavad jõuda selles väga kaugele. Seega tingib erivõimete olemasolu kõrgema arengutaseme nii- või teistsugusel alal (kirjanduses, matemaatikas jne.). (Tamm, 1976, 10)
Üksik- ehk elementaarvõimed on sellised, mis on oma struktuurilt niivõrd lihtsad, et neid ei saa edasi väiksemateks koostisosadeks jaotada. Üksikvõimeteks on näiteks silmamõõdutäpsus, tähelepanu kontsentratsioon, taju kiirus, lühimälu maht, värvide eristamine jt. Neid võimeid iseloomustab seos mingi psüühilise protsessi või seisundiga: tajuga, mäluga, tähelepanuga, mõtlemisega või kujutlusega. Üksikvõimed enamasti üksikult, n-ö puhtal kujul ei esine, vaid kuuluvad kas erivõimete või üldvõimete struktuuri. (Kivistik 1999, 9)
Üksikvõimetel on väga suur tähtsus kutsesobivusel. Näiteks kunsti õppijal peab olema hästi arenenud proportsioonitaju, kokal aga maitsmis- ja haistmismeel, ehitajal peavad olema täpsed liigutused, muusikul hea kuulmine jne. (Tamm, 1976, 6)
Inimese üldised vaimsed võimed ehk arukus (intelligentsus) on võimete kompleks, mille rakendamisvõimalused on äärmiselt avarad. Siin ei piirdu võimete rakendamine (ja avaldumine) mingi kindla tegevusalaga nagu näiteks muusikaliste või tehniliste võimete puhul, vaid võib toimuda inimtegevuse väga paljudel aladel. Seepärast nimetataksegi neid võimeid üldisteks vaimseteks võimeteks.
Arukus ehk intelligentsus on inimese üldine võime oma mõtlemist uutele nõuetele suunata, see on vaimne kohanemisvõime elu uutele ülesannetele ja tingimustele. Arukus on ikka suunatud mingi probleemi lahendamisele, arukaks nimetatakse niisugust tegevust, mis viib eesmärgile kergesti ja kiiresti, vältides vigu ja tarbetust tööst põhjustatud takistusi. (Tamm, 1976, 11-13)
Võimete arvestamisel ja arendamisel tuleb arvestada järgmisi iseärasusi (Sõerd, 1985, 27; Kõverjalg, 1996, 65):
- Võimed on alati seotud kindla tegevuse liigiga, nad avalduvad ainult teatud toimingutes. Seepärast saabki võimeid välja selgitada ja kindlaks määrata ainult konkreetse inimese tegevuse analüüsimisel.
- Võimed on arenevad ja muutuvad. Nad mitte üksnes ei avaldu tegevuses, vaid ka muutuvad selle käigus. Suuremad võimalused on üldvõimete arendamisel.
- Inimese elu teatud ajajärkudel tekivad optimaalsed tingimused mingite võimete arenguks. Nende, nn. sensitiivsete perioodide tundmine on tähtis selleks, et õpetamine ja kasvatamine vastaks lapse arengu seaduspärasustele, et me oskaksime õigel ajal välja kujundada lapse võimeid.
- Tegevuse edukus sõltub enamasti mitte ühest kitsast võimest, vaid võimete kompleksist, võimete mitmesugustest kombinatsioonidest. Seepärast peamegi võimete kindlaksmääramiseks ja hindamiseks tundma nende liike, peame oskama neid analüüsida.
- Võimete areng on lahutamatult seotud isiksuse muude omadustega (tahe, iseloom, temperament)
- Võimeid ei tohi segi ajada teadmiste, oskuste ja vilumustega, nad on küll seotud, kuid siiski erinevad asjad.
- Huvi millegi tegevuse vastu ei tarvitse alati tähendada võimete olemasolu, huvi puudumine ei pruugi aga tähendada võimete puudumist.