3. ealised iseärasused
Inimese arengut mõjutavad tegurid ja arengu põhietapid
Inimene areneb oma elu jooksul sünnipäraste omaduste, keskkonna ja kasvatuse koosmõjul (Kõverjalg, 1996, 20 - 21)
Inimese areng on erinev ja sõltub east, soost, individuaalsetest iseärasustest, tingimustest jne. Arengu võib jagada vanuseastmeteks, mida iseloomustavad kehalised, vaimsed ja sotsiaalsed muutused.
Erik H. Erikson vaatles lapse arengut läbi psühhosotsiaalsete kriiside. Ta väidab, et inimene on ühiskonna produkt (ühiskond vormib inimest). Eriksoni teooria kohaselt on inimese elutsüklis kaheksa astet, millest kuus jääb kooliikka (Krull 2000, 140; Smith, Cowie & Blade, 2008, 286; Kõverjalg, 1996, 26):
Kutseõppes jäävad enamus õppijatest nooruki- ja täiskasvanuikka. Järgnevalt iseloomustame neid elutsükleid eraldi.
Inimene areneb oma elu jooksul sünnipäraste omaduste, keskkonna ja kasvatuse koosmõjul (Kõverjalg, 1996, 20 - 21)
- Sünnipärased on päritavad omadused, mis saadakse vanematelt geenide kaudu (peamiselt kehaehitus, silmade värvus, närvisüsteem jne). Sünnipärased on ka need omadused, mis omandatakse looteeas ja mida põhjustavad peamiselt ema ebasoodsad harjumused, psüühilised traumad jne. Sünnipäraseid omadusi peab õpetaja arvestama õppetöös ja vastavalt sellele ka erinevaid õpetamis- ja kasvatamisvõtteid.
- Keskkonnategurid liigitatakse 3 rühma: loodus, kultuur ja inimesed. Kõige sügavamat mõju avaldab inimese arengule sotsiaalne keskkond – inimesed, kellega ta suhtleb kodus, koolis, tööl ja vabal ajal. Keskkonna mõju oleneb sellest, millised on inimese eelnevad hoiakud, elukogemused ja veendumused. Looduse mõju inimese arengule avaldub pikema aja jooksul.
- Kasvatus on kõige enam inimese arengut mõjutav tegur, mis peab kõiki keskkonnategureid sihipäraselt arvestama. Töökasvatuse seisukohalt on oluline, et õpilased suhtuksid oma töösse austuse ja kohusetundega.
Inimese areng on erinev ja sõltub east, soost, individuaalsetest iseärasustest, tingimustest jne. Arengu võib jagada vanuseastmeteks, mida iseloomustavad kehalised, vaimsed ja sotsiaalsed muutused.
Erik H. Erikson vaatles lapse arengut läbi psühhosotsiaalsete kriiside. Ta väidab, et inimene on ühiskonna produkt (ühiskond vormib inimest). Eriksoni teooria kohaselt on inimese elutsüklis kaheksa astet, millest kuus jääb kooliikka (Krull 2000, 140; Smith, Cowie & Blade, 2008, 286; Kõverjalg, 1996, 26):
- Väikelaps (0 - 1 aastat) – üldise usalduse ja usaldamatuse konflikti lahendamine
- Kõndima hakkamine (1 - 2 aastat) – suureneb autonoomsus ja eneseusalduse arenemine.
- Varane lapsepõlv (3 - 5 aastat) - keskkonna tundmaõppimine ja sellega manipuleerimise suundumuse arenemine
- Noorem kooliiga (6 - 15) – nauding lapsepõlvele omaste intellektuaalse, isiksusliku, sotsiaalse ja füüsilise arengu ülesannetega toimetulekuks.
- Noorukiiga (16/17 - 21/22) – stabiilsuse ja
rahuldustunde kujunemine identiteedi ja isiksusliku suundumuse vallas. Püütakse
leida vastuseid küsimusele: „Kes ma olen?“ „Missugune inimene ma peaksin
olema?“, „Millise eriala peaksin valima?“,
„Millist soolist ja sotsiaalset rolli täitma?“ jne. Sel perioodil kujunevad isiksuse põhiomadused ja võimete areng. Arenevad edasi organismi kõik morfoloogilised ja füsioloogilised iseärasused.
- Noorusiga (varane täiskasvanuiga 21/23 - 36) – püsivate intiimsuhete
loomise võime kujunemine. Võimete stabiliseerumine, huvide ja harjumuste kujunemine. Individuaalsed iseärasused kujunevad lõplikult välja.
- Täiskasvanuiga (keskiga 36 - 55/60) – isiklike ja perekondlike vajaduste rahuldamine, millele lisandub üha laieneva huvi tundmine teiste ja maailma üldise heaolu vastu.
- Vananemine – vananemise teadvustamine ja sellega arvestamine. Surma paratamatu mõistmine koos rahulolu tundmisega minevikust ja valmisolekuga tulevikuks.
Kutseõppes jäävad enamus õppijatest nooruki- ja täiskasvanuikka. Järgnevalt iseloomustame neid elutsükleid eraldi.