8. tähelepanu ja motivatsioon
Tähelepanu avaldub tööprotsessis psüühilise tegevuse koondamisena ja suunamisena töötamisel olulistele tegevustele või objektidele (liigutused, joonised, tööesemed, tööriistad jne). (Kõverjalg, 1996, 41)
Tähelepanu võib jaotada (Kõverjalg, 1996, 41):
Õppeprotsessis tuleb arvestada tähelepanu iseärasustega (Kõverjalg, 1996, 41):
Õpilase tähelepanu on püsiv seni, kuni tehtav töö aktiviseerib tema psüühilist tegevust (mõtlemist, fantaasiat, tundmusi). Kui aktiivne tegevus katkeb, kaldub tähelepanu kõrvale ja läheb üle teistele objektidele. Tähelepanu püsivuse juures õpilase kohusetunne ja distsiplineeritus. Kutseõpetaja peab arvestama seda, et kuna tähelepanu on kõige enam väsimusele alluv psüühiline protsess, tuleb õppetöö muuta mitmekesiseks ja huvitavaks. (Kõverjalg, 1989, 63)
Hajameelsus on tähelepanu nõrkus, mille puhul ei suudeta midagi korralikult tähele panna või keskendutakse ühele kitsale tegevusele, märkamata muud. (Kõverjalg, 1989, 64)
Tähelepanu sõltub ka motivatsioonist. Õpimotivatsioon on aluseks õppimisele ja mängib suurt rolli selle edukuses. Elus on asju, mida peame tegema. On asju, mida eeldatakse, et teeme. On asju, mida kästakse teha.(Burnett, 2005, 36)
Olla motiveeritud, tähendab tahta midagi teha (Burnett, 2005, 36).
Inimesed on motiveeritud, kui nad saavad tehtu eest tasu. Mõnikord on meie tegevuse põhjuseks sellest tulenev rahuldus või rõõm saavutatust. Näiteks hobidega tegelemine. Mõnikord on aga eesmärgiks vältida midagi ebameeltivat, näiteks karistust.
Motivatsiooni võib laias laastus liigitada (Burnett, 2005, 37) :
Lisaks veel (Pollard & Triggs 2001, 247):
Õpimotivatsiooni kujundavate tegurite hulk on suur. Näiteks oleneb see õppijast, õpetajast, õpikeskkonnast, õppevahenditest jne. Kaasaegne õpikäsitlus rõhutab õppimisel sisemist motivatsiooni: õppijal on vajadus ja huvi sihikindlalt õppida. Hästi motiveeritud õppija okab ise end käsile võtta ja õppima sundida ka siis, kui raskused ette tulevad. Siiski on tähtsal kohal, et õppijal oleks sisemise ja välimise õpimotivatsiooni kooskõla ja tasakaal. (Kadajas, 2005, 11)
Kutseõppes õppijate motivatsiooni kujunemist mõjutavad ka mitmesugused tegurid, milleks kindlasti on (Tarraste 2011, 60 - 61):
Järgnevalt esitame soovitused õpetajale, mis on abiks motivatsiooni tekitamisel (Krull 2000, 454):
Tähelepanu võib jaotada (Kõverjalg, 1996, 41):
- tahtmatu tähelepanu – tekib ettekavatsematult ning on seotud huviga tehtava töö vastu.
- tahteline tähelepanu – tehakse teadlikke pingutusi mingiks ettekavatsetud tegevuseks.
Õppeprotsessis tuleb arvestada tähelepanu iseärasustega (Kõverjalg, 1996, 41):
- kontsentratsioon
- püsivus
- ümberlülitamises
- jaotumises
Õpilase tähelepanu on püsiv seni, kuni tehtav töö aktiviseerib tema psüühilist tegevust (mõtlemist, fantaasiat, tundmusi). Kui aktiivne tegevus katkeb, kaldub tähelepanu kõrvale ja läheb üle teistele objektidele. Tähelepanu püsivuse juures õpilase kohusetunne ja distsiplineeritus. Kutseõpetaja peab arvestama seda, et kuna tähelepanu on kõige enam väsimusele alluv psüühiline protsess, tuleb õppetöö muuta mitmekesiseks ja huvitavaks. (Kõverjalg, 1989, 63)
Hajameelsus on tähelepanu nõrkus, mille puhul ei suudeta midagi korralikult tähele panna või keskendutakse ühele kitsale tegevusele, märkamata muud. (Kõverjalg, 1989, 64)
Tähelepanu sõltub ka motivatsioonist. Õpimotivatsioon on aluseks õppimisele ja mängib suurt rolli selle edukuses. Elus on asju, mida peame tegema. On asju, mida eeldatakse, et teeme. On asju, mida kästakse teha.(Burnett, 2005, 36)
Olla motiveeritud, tähendab tahta midagi teha (Burnett, 2005, 36).
Inimesed on motiveeritud, kui nad saavad tehtu eest tasu. Mõnikord on meie tegevuse põhjuseks sellest tulenev rahuldus või rõõm saavutatust. Näiteks hobidega tegelemine. Mõnikord on aga eesmärgiks vältida midagi ebameeltivat, näiteks karistust.
Motivatsiooni võib laias laastus liigitada (Burnett, 2005, 37) :
- Sisemiseks – motivatsiooni põhjus peitub teis endas, teie tegevus toob teile hingelist rahulolu ja rõõmu;
- Välimiseks – motivatsiooni põhjuseks on väline ehk materiaalne tasu.
Lisaks veel (Pollard & Triggs 2001, 247):
- Kollektiivne – meeldivus tuleneb töö jagamisest sõprade, klassi, kooli või perekonnaga;
- Sunnitud nõustumine – õppijad lahendavad ülesandeid, et vältida karistust.
Õpimotivatsiooni kujundavate tegurite hulk on suur. Näiteks oleneb see õppijast, õpetajast, õpikeskkonnast, õppevahenditest jne. Kaasaegne õpikäsitlus rõhutab õppimisel sisemist motivatsiooni: õppijal on vajadus ja huvi sihikindlalt õppida. Hästi motiveeritud õppija okab ise end käsile võtta ja õppima sundida ka siis, kui raskused ette tulevad. Siiski on tähtsal kohal, et õppijal oleks sisemise ja välimise õpimotivatsiooni kooskõla ja tasakaal. (Kadajas, 2005, 11)
Kutseõppes õppijate motivatsiooni kujunemist mõjutavad ka mitmesugused tegurid, milleks kindlasti on (Tarraste 2011, 60 - 61):
- Õpetajast lähtuvad tegurid, mis on vahetu toimega: a) eesmärgi
põhjendatus õppijate silmis (kuivõrd vajalik tundub selle saavutamine eriala omandamisel); b) õpetaja isiksus (arvestava isiksusena võetava õpetaja poolt antud õppeülesannete vajalikkuses ei kahelda)
- Perspektiivse mõjuga tegurid: a) soov harituks saada; b) tahtmine elus läbi lüüa.
Järgnevalt esitame soovitused õpetajale, mis on abiks motivatsiooni tekitamisel (Krull 2000, 454):
- Andke eeskuju positiivse suhtumisega õppimisse.
- Edastage õppijatele oma käitumisega, milliseid ootusi ja suhtumist ootate neilt õppimisel. Sõnastage selged eesmärgid ja õpiväljundid.
- Vähendage õppijate hirmu.
- Muutke õppimine jõuliseks ja entusiastlikuks.
- Õhutage põnevust ja huvi ülesannete vastu.
- Tooge välja huvitavaid vastuolusid, mis tekitavad tähelepanu.
- Õhutage õpilaste huvi iseseisva õppimise vastu – tähtsustage elukestvat õpet.
- Aidake jälgida ja teadvustada õppijatel oma õppimist.
- Kiitke ja tunnustage õppijate saavutusi ja tooge neid esile